KEHALISED                                                             VAIMSED




                                           ÜKSIK-                 ERI                        ÜLD-

VõIMED          VÕIMED           VÕIMED

Kehalised-jõud, kiirus, vastupidavus, painduvus, osavus

Vaimsed   -

q Üksikvõimed-silmamõõdu täpsus, tähelepanu kontsentratsioon, taju kiirus, lühimälu maht jne. Nad enamasti n.ö. puhtal kujul ei esine, vaid kuuluvad kas eri-või üldvõimete struktuuri

q Erivõimed- andekus mingil konkreetsel tegevusalal. matemaatika, tehnika, kirjandus, muusika jne). Nende iseärasus on see, et nad koosnevad paljudest komponentidest, s.o. kujutavad endast kompleksvõimeid.

q Üldvõimed, e. intelligents. Iseloomustavad inimese vaimse arengu üldist taset.

INTELLIGENTSUS. Vaimsete võimete kogum, mille üsna kõrge arengutase tagab vaimse tegevuse suhtelise kerguse ja produktiivsuse.

Vaieldakse siiani, kas on ühtne, terviklik omadus või koosneb ta paljudest komponentidest.

Intelligentsuse mõiste kujunemine on tihedalt seotud intelligentsuse mõõtmise ja testimise arenguga.

A.Binet (1857-1911)- Algul piirdusid psühholoogilised mõõtmised vaid üksikute lihtsamate psüühiliste funktsioonidega. Vaimse võimekuse hindamisel summeeriti üksikfunktsioonide mõõtmisel saadud andmed. Praktilistel mõõtmistel aga selgus, et mõned üksikfunktsioonid on omavahel nii seotud, et pole võimalik koostada testi, mis mõõdaks ainult üht funktsiooni. N. mälutesti ei saa eraldada tähelepanutestist. Seepärast loobus üksikfunktsioonide uurimisest ja koostas testi, mille lahenduse edukus pidi näitama inimese vaimseid võimeid tervikuna. Sellist üldist võimet hakkas ta nim. Intelligentsuseks.Tema intelligentsuskontseptsioon sisaldab 3 mõtlemisprotsessi karakteristikut:

       1. tendents vastu võtta ja täita korraldusi

       2. ingimuste ümberkujundamisvõime soovitud lõppeesmärgi suunas

       3. enesekriitikavõime

H.Ebbinghaus (1850-1909)- saksa mälupsühholoog. Ahendas intelligentsuse mõistet veelgi. Ta pidas silmas vaid üht mõtlemise aspekti- kombineerimisoskust.

Sellist lähenemist võib nimetada

1. Intelligentsuse ühefaktoriteooriaks.

Ühefaktoriteooriast lähtuvaid intelligentsuse määratlusi võib jagada 3 peamisse rühma:

q Intelligentsust käsitletakse kui õppimisvõimet

q Defineeritakse kui võimet opereeida abstraktsete mõistetega

q Kui võimet kohaneda uute situatsioonidega. See on psühholoogias kõige enam tunnustust leidnud seisukoht.

W.Stern (1871-1938) saksa psühholoog- intelligentsus kui kui inimese üldine võime oma mõtlemist uutele nõuetele suunata, kui vaimne kohanemisvõime.

Psüühikat informatsiooniteooria seisukohalt käsitlejad rõhutavad ka intelligentsust kui kohanemisomadust. Nad defineerivad intelligentsust kui   informatsiooni saamise protsessi üldist strateegiat või info kasutamise võimet.

Intelligentsuse kahefaktoriteooria.

Väidab, et üldise andekuse e. intelligentsuse kõrval on olemas eriline intelligentsus, mis on seotud mingi konkreetse tegevusalaga.

C.Spearman (1863-1945) inglise psühholoog andis sellele teoreetilise põhjenduse. Tema arvates on kõikides intellektuaalsetes toimingutes üks üldine ja ühine faktor

q G-faktor (general factor)

Ja mille kõrval igas eritoimingus avaldab mõju ka spetsiaalne faktor

q S-faktor(special factor)

S-faktoreid on lugematu arv: G-faktor püsib igal indiviidil konstantne, on sünnipärane ning määrab andekuse üldmäära. See on kui vaimne energia, mis avaldab mõju igas psüühilises toimingus. S-faktorid saavd oma energia sünnipärasest g-faktorist, kuid sõltuvad ise keskkonnast ja kasvatusest. Inimese andekuse üldmaht on sünnipäraselt määratud, kasvatus määrab aga selle rakendusala.

3. Intelligentsuse mitmefaktoriteooria:

L.Thurstone (1887-1959) ameerika psühholoog- väitis, et inimeste vaimne jõudlus on taandatav paljudele gupifaktoritele. Üldfaktor ei oma mingit tähtsust. Ta uuris testide tulemusi ja leidis, et testiülesannete lahendamise edukus ei sõltu üldfaktorist. Sellest järeldas, et intelligentsus ei ole mingi üks kindel psüühiline omadus, vaid paljude elementaaromaduste struktuur.Tõi esile kümmekond primaarset võimet ehk faktorit. Nendest olid kõige selgemini määratletud 7:

1. tajufaktor(P)

2. ruumiline faktor(S)

3. numbriline e. arvutamisfaktor(N)

4. verbaalne e. kõnemõistmisfaktor(V)

5. kõne ladususe e. voolavuse faktor(W)

6. mälufaktor(M)

7. mõtlemisefaktor(R).

Nimetatuid primaarsete võimete taemeid loeb sünnipärasteks. Primaarsed võimed võivad esineda väga erinevates kombinatsioonides., moodustades sellistena intelligentsuse tüüpe. N. Matemaatiku tüübil peavad olema primaarsetest võimetest esikohal P-, S-, N-, ja R-võimed.

J.P.Guilford (1897–1987) ameerika psühholoog. Kujundas mitmefaktoriteooria veelgi detailsemalt välja. Püüdis iga primaarvõime mõõtmiseks koostada oma spetsiaalset testi, mille tulemused ei korreleeruks teiste primaarvõimete testide tulemustega. Selliste testide koostamise õnnestumine oleks tõendiks vastava võime reaalsest eksisteerimisest. Seniajani on tõestatud 50 intellektifaktori olemasolu.

Viimase aja uuringud siiski näitavad, et väga raske on leida selliseid ülesandeid, mis mõõdaksid vaid üht primaarvõimet. Ülesannete lahendamine on vähemalt teatud määral sõltuv ikkagi mingist üldisemast võimest. Seega näib, et üldfaktori eitamine ei ole õigustatud.

KAASAEGSEID KÄSITLUSI.

H.Gardner- (1979,1983, 1989) intelligentsus pole ühtlik ja võib koosneda kuni 7-9 eri võimest:

1. keeleline

2. muusikaalane

3. loogilis-matemaatiline

4. ruumiline

5. kinesteetiline

6. interpersonaalne

7. intrapersonaalne

8. naturalistlik

R.Sternberg(1985)- intelligentsust võib vaadata 3 komponendist koosnevana:

1. Kontekstuaalne intelligentsus- määrab ära inimese kohanemise ümbritsevas keskkonnas

2. Kogemuslik intelligentsus-lubab toime tulla nii vanade kui uute ülesannetega

3. Komponendiline intelligentsus- vastab jämedates joontes IQ testidega mõõdetavaile võimetele.

INTELLIGENTSUSE MÕÕTMINE.

Kuigi intelligentsuse täpset definitsiooni pole siiamaani olemas, ei ole see takistanud nähtuse mõõtmist.

A.Binet (1856-1911). Prantslane. Psühholoogina sai 1905.a. ülesande haridusministeeriumilt leida efektiivne meetod, kuidas eristada arengus mahajäänud lapsi normaalse arengu tasemega lastest. Testi koostamist alustas Binet andmete kogumisega laste teadmiste ja oskuste kohta, mida koolis nõuti. Ta andis vastavaid ülesandeid lahendada eri vanuses lastele. Igale vanusele valiti välja sellised ülesanded, mida suutsid lahendada 50-80% selle vanuseastme lastest. Sealt valis ta välja 10 komplekti ülesandeid, igas 6 ülesannet, mis olid ette nähtud 3-12-aastastele lastele. Intelligentsuse hindamisel kasutati mõisteid:

q Kronoloogiline vanus

Q Vaimne vanus

Vaimne vanus leiti eri vanuseastmete ülesandeid järjest lahendades. Testimine lõpetati selles vanuses, kui testitav ei suutnud lahendada 3 ülesannet järjest. Iga õigesti lahendatud ülesanne andis 2 vaimse vanuse kuud. Samas lisatakse 24vaimse vanuse kuud esimese 2 eluaasta eest. Vaimne vanus oligi Binet intelligentsuse mõõdupuuks.

Peagi selgus, et see siiski ei sobi kõige paremini ja ei iseloomusta päris täpselt laste intelligentsuse taset.

N. Kui laps on maha jäänud 30 kuud(2,5 aastat), siis 5-a lapse puhul on see pool kronoloogilisest vanusest, 12,5 a lapse puhul ainult üks viiendik.

W.STERN pakkus 1912 aastal välja võrrandi, mis arvestab objektiivselt vaimse ja kronoloogilise vanuse vahekorda. IQ= Vaimne vanus                 X100

                                                                                           Kronoloogiline vanus

Sellel meetodil aga üks puudus. Nimelt pärast 20.eluaastat vaimne vanus enam ei kasva. Nii peaks 40-aastase inimese IQ olema poole võrra väiksem kui 20-aastasel. Seega täiskasvanute jaoks see meetod ei sobi.

Tänapäeval kasutatakse teist meetodit. Lähtutakse vanusegrupi keskmisest testitulemusest. Vanusegrupi keskmine tulemus võrdsustatakse 100 IQ punktiga. Statistiliste näitajate (standardhälve ja aritmeetiline keskmine) abil koostatakse nn. normtabelid. Selle eelduseks see, et testitulemused jaotuvad normaaljaotuse saduse kohaselt, s.t. keskmisi tulemusi on kõige enam ning äärmuslikke vähe.

IQ teste jagatakse:

1. saavutustestid

2. võimete testid.

Saavutustestid ignoreerivad paljusid võimeid.

PÄRILIKKUS. KESKKOND. INTELLIGENTSUS.

SUGULUSRÜHMAD                                                     KORRELATSIOON

Koos kasvanud identsed kaksikud                                          0.87

Lahus kasvanud identsed kaksikud                                       0.75

Koos kasvanud mitteidentsed kaksikud                                 0.53

Koos kasvanud õed-vennad                                                    0.49

Lahus kasvanud õed-vennad                                                  0.40

Koos elavad vanemad ja lapsed                                              0.50

Abikaasad                                                                               0.36

Koos kasvanud mittesuguluses olevad lapsed                     0.23

Kasuvanemad ja adopteeritud lapsed                                    0.20

Mittesuguluses olevad lahus kasvanud lapsed                    0.01

Tihti arvatakse, et lapse vaimne areng on seda harmoonilisem, mida enam on tal õdesid ja vendi.,kuid uurimuste kohaselt see nii ei ole. Mida rohkem on perekonnas lapsi, seda madalamaks kujuneb laste keskmine IQ. Seejuures esimesena sündinud laste IQ on kõrgem. Arvatakse, et keskmise IQ langust põhjustab suhtlemisvaesus. Suurte perede lapsed saavad vanematega suhteliselt vähem suhelda kui väikeste perede lapsed. Sama nähtus esineb ka lastekodulastel, kelle IQ osutub sageli keskmisest madalamaks. Adopteeritud lastel tavaliselt IQ suureneb.

Samas võib ka väita , et laste IQ on viimase 30 aasta jooksul suurenenud.

INTELLIGENTSUS JA LOOVUS.

M.Wallach ja N.Kogan uurisid 4 õpilasgruppi.

       1. Kõrge intelligents ja loovus

       2. Kõrge intelligents ja madal loovus

       3. Madal intelligents ja kõrge loovus

       4. Madal intelligents ja madal loovus

1. Kõrge intelligentsus ja loovus- oskavad muuta oma võimeid ja kontrollida käitumist ning on vabad tegevuste valikul. Kohanevad kiiresti sotsiaalse keskkonna nõuetega, säilitades seejuures oma arvamuse. Algatusvõimelised ja tunnevad huvi kõige uue vastu.

2. Kõrge intelligents ja madal loovus- soovivad olla edukad. Edust olulisem on ebaedu vältimine. Kinnised ning distantseerunud kaaslastest, mistõttu kannatavad teiste hinnangute puuduse all.

3. Madal intelligentsus ja kõrge loovus- koolis kõige õnnetumad., sest neil esineb pidev konflikt kooliga. Maailmatunnetus vastandub koolinõuetaga. Tunnetavad hästi oma intellekti puudujääke ja see tekitab alaväärsust, hirmu kaaslaste negatiivsete hinnangute ees ja usu kadumist oma võimetesse. Hästi tunnevad end koolivälises tegevuses, kus saavd avaldada oma loovust.

4. Madal intelligentsus ja loovus- kohanevad kõige paremini koolieluga ja on oma rolliga klassis rahul. Adekvaatne enesehinnag oma võimete suhtes. Intellekti puudujääke püüavad kompenseerida laialdaste sootsiaalsete kontaktide loomisega.

 

INTELLIGENTSUS

                  

                   KÕRGE                                                                            MADAL

 


       K    Usk oma võimetesse                      Eneseaustus madal

Tugev enesekontroll           Usk oma võimetesse puudub

Hea kohanemisvõime                          Kartus saada negat. hinnanguid


Дата добавления: 2018-09-22; просмотров: 442; Мы поможем в написании вашей работы!

Поделиться с друзьями:






Мы поможем в написании ваших работ!